Schadenfreude

Ma olen viimase nädala jooksul jälginud uue BTS'i comeback'i "Arirang" retseptsiooni sotsiaalmeedias. Ma olen endale loonud koha nii Twitteris kui TikTokis, kus ma ei näe kaklusi ja draamat, aga minagi võin öelda, et olukord on ränk. Kõik teavad, et tegemist on kordava, pettumusttekitava ja ebakvaliteetse albumi ja muusikavideoga, et liikmed ei saa üksteisega üldse läbi ning et Big Hit maksab streamide ja heade arvustuste eest. See on iga fänni õudusunenägu.

Ning ma naeran

Ma naeran, sest BTS'i fännid, ARMY, on viimased 4 aastat või kauemgi veel solvanud artiste, ülistanud BTS'i "kunstilisust" ning kiusanud teisi fandomeid. Nüüd on neil käsil sedat tüüpi sitt, milleks nad teisi lugusid aastaid kutsusid ning keegi ei tunne kaasa, sest nad on end ülejäänud kogukonnast eraldanud. Nüüd tundub kõik, mis nad noise music-uks tembeldasid nagu Mozart nende endi albumi kõrval ja nende nunnu grupp on täis kibestunud mehi, kellest on saanud see, mille vastu nende laulusõnad kunagi võitlesid. See on hale. Mul on häbi seda kõike pealt näha. On tunne, nagu vaataks, kuidas koolikiusaja vanemad lahutavad — olukord on kurb aga sümpaatiat ei jagu.

Vähemalt on see hea meeldetuletus mitte enda lemmikgruppi mõtlemata ülistada. ARMY sõnul oli BTS kunagi väga tore grupp ning mulle meeldivad mõned nende vanad laulud. Kõik muutus täielikult vaid 4-5 aastaga... Loodan, et minu lemmikuil nii ei lähe.

- Mereäärne